Jakob 2

₁Vieljažiiddán, dii geat oskubehtet Hearráseamet Jesus Kristusii, hearvásvuođa Hearrái, allet geahča olbmo hápmái. ₂Jurddašehket ahte din čoakkalmassii boahtá olmmái gii lea gárvodan čáppa biktasiid ja geas lea gollen suorpmas, ja oktanaga suinna maiddái geafes olmmái gii lea gárvodan duolva biktasiid. ₃Jos dii atnibehtet stuorit árvvus dan geas leat čáppa biktasat, ja dadjabehtet sutnje: “Čohkket dása, dá lea buorre sadji”, muhto geafes olbmái: “Čuoččo don dies”, dahje “Čohkán dása láhttái mu julggiid gurrii,” ₄de almma dii dalle lehpet sivalaččat olbmuid vealaheapmái? Almma dii dalle lehpet šaddan duopmárin ja dubmebehtet vuoigatmeahttumit?

₅Gullet, ráhkis vieljažiiddán: Almma Ipmil lea válljen daid geat máilmmi čalmmiin leat geafit, leat riggát oskkus ja árbet dan riikka maid son lea lohpidan daidda geat su ráhkistit? ₆Muhto dii heahppášuhttibehtet geafes olbmo. Eaigoson aiddo riggát din vealat ja gease din dikki ovdii? ₇Eaigoson aiddo sii bilkit dan buori nama mii lea celkojuvvon din badjelii?

₈Jos dii ollašuhttibehtet lága gonagaslaš báhkkoma nugo dat lea čállagiin: Ráhkis lagamuččat nugo iežat, de dahkabehtet riekta. ₉Muhto jos dii geahččabehtet olbmo hápmái, de dii suddudehpet, ja láhka cuoigu din rihkkun. ₁₀Dat gii muđui doallá lága muhto rihkku dan ovtta sajis, lea rihkkon buot báhkkomiid. ₁₁Son gii celkkii: Don it oaččo rihkkut náittosdili, celkkii maiddái: Don it oaččo goddit. Vaikko it rihkoše náittosdili, de don leat láhkarihkku, jos gottát. ₁₂Friddjavuođa lága mielde dii dubmejuvvobehtet; atnet dan muittus maid ain sárdnubehtet dahje dahkabehtet. ₁₃Duopmu lea árpmuheapme dasa gii ii leat leamaš váibmoláđis, muhto váibmoláđisvuohta vuoitá duomu.

₁₄Vieljažiiddán, mii ávkkiid das lea jos muhtun dadjá ahte sus lea osku, muhto sus váilot dagut? Sáhttágoson osku su beastit? ₁₅Jos din vieljas dahje oappás eai leat biktasat dahje sus váilu beaivválaš biebmu, ₁₆mii ávkkiid dalle lea dadjat: “Mana ráfis, biktal iežat ja bora gallás”, jos dii ehpet atte sutnje maid su rumaš dárbbaša? ₁₇Nu lea maiddái osku. Iešalddis, almmá daguid haga, dat lea jápmán.

₁₈Muhtun veadjá dadjat: “Dus lea osku, mus fas dagut.” Čájet munnje iežat oskku almmá daguid haga, de mun čájehan dutnje iežan oskku daguinan. ₁₉Don oskkut ahte Ipmil lea okta. Das don barggat riekta – bahás vuoiŋŋatge dan oskot ja doarggistit. ₂₀Muhto itgo don duššálaš olmmoš ádde ahte osku almmá daguid haga lea ávkkeheapme? ₂₁Almmá min áhčči Abraham dahkkojuvvui vanhurskkisin daguidis vuođul, go son bijai bártnis Isaka oaffarin áltára ala? ₂₂Don ipmirdat ahte osku duddjui oktan su daguiguin ja ahte daguin su osku šattai ollisin. ₂₃Dalle ollašuvai dát čálabáiki: Abraham oskkui Ipmila lohpádussii, ja Ipmil anii su vanhurskkisin, ja son gohčoduvvui Ipmila ustibin. ₂₄Dii ipmirdehpet ahte olmmoš adnojuvvo vanhurskkisin daguidis, ii dušše oskkus vuođul. ₂₅Aiddo daguinis maiddái fuorrá Rahab čájehii iežas vanhurskkisin, go son válddii lusas áirasiid ja veahkehii sin eret nuppi geainnu. ₂₆Nugo rumaš lea jápmán almmá vuoiŋŋa haga, nu maiddái osku lea jápmán almmá daguid haga.