Mika 2

₁Vuoi daid geat hutket vearrivuođa

ja smihttet baháid oađđinsajisteaset!

Go iđit čuvggoda,

de sii ollašuhttet áigumušaideaset,

go dasa sis lea fápmu.

₂Sii anistuvvet eatnamiidda

ja rievidit daid,

sii váldet earáid viesuid.

Behttosiin sii váldet olbmás su viesu,

lagamuččasteaset su opmodaga.

₃Dan dihte cealká Hearrá:

Mun hutkkan dán sohkii lihkuhisvuođa

mas dii ehpet vealtta.

Dii ehpet šat váccaš čeavlájit,

dasgo bahás áiggit bohtet.

₄Dan beaivvi dii bilkiduvvobehtet

ja din birra diktejuvvo váidaluslávlla:

“Mii leat duššaduvvon,

min álbmoga opmodat

lea juogaduvvon earrásiidda,

dat lea váldojuvvon mis.

Min eatnamat juogaduvvojit

jorralan olbmuide.”

₅Dalle Hearrá searvegottis ii leat

šat oktage vuorbádeamen

ja juogadeamen eatnama didjiide.

₆“Ale profehtastala!” sii dadjet.

“Ii nie oaččo profehtastallat!

Ii diekkár heahpat deaivit min.

₇Livččiigo Jakoba viessu garuhuvvon?

Leago Hearrá gierdameahttun,

dahkágo son dakkáriid?

Almma su sánit leat buorit

daidda geat vádjolit vuoigatlaččat?”

₈Muhto dii meannudehpet

mu álbmogiin vašálaččaid láhkái.

Dii rivvebehtet gávtti ráfálaš olbmos,

doaruhehpet daid geat ellet oadjebassan.

₉Dii ádjibehtet mu álbmoga etniid

sin ruovttuin mat leat sin hávskodat,

váldibehtet sin mánáin agibeaivái

gudni maid mun ledjen addán sidjiide.

₁₀Vulget dal eret dás,

dáppe dii ehpet šat oaččo leat!

Dat lea buhtismeahttun,

dan heavahus lea gáfat.

₁₁Jos boađášii gielis ja behtolaš olmmoš

ja einnostivččii didjiide viinni ja vuollaga,

de son livččii profehta dán álbmogii!

₁₂Mun čohkken din buohkaid, Jakob,

mun čoakkán Israela bázahasa

dego sávzzaid gárdái,

dego ealu guohtuneatnamii,

máraideaddji olmmošjoavkku.

₁₃Son guhte rahpá geainnu,

manná sin ovddas,

sii bahkkejit olggos poartaráigge ja vulget.

Sin gonagas manná sin ovddas,

Hearrá lea sin njunnošis.